Kas hoiukapp vajab ventilatsiooni?

Kas hoiukapid vajavad ohutusriski seisukohast ventilatsiooni? Järgmised selgitused on antud mitmes üldkasutatavas standardis.

Lähtuvalt hoiukapi eesmärgist -4 (tulekahju korral vähemalt 10-minutise tulepüsivuse saavutamine, võimaldades töötajatel evakueeruda või kasutada tulekustutusvahendeid) sätestab NFPA 30, et hoiukappe ei saa ventileerida, kuid samas on kirjas, et kui siseruumides on vaja ventilatsiooni (nt ohutusse asukohta VOC-sse, tuleb see viia regulatiivsesse puhastussüsteemi) kuid see ei tohiks mõjutada hoiukapi tulekindlust.

EN14470-1 täpsustab, et hoiukapid peavad olema varustatud õhu sisselaske- ja väljalaskeavadega, mis võivad viia heitgaaside puhastussüsteemi, ning nõuab ka, et ventilatsioonisüsteem vastaks vähemalt 10 õhuvahetusele tunnis. Samal ajal on nõutav, et hoiukapi õhu sisse- ja väljalaskeavad saaksid automaatselt sulguda, kui temperatuur jõuab 70 ± 10 ℃.

Kuigi FM6050 ei täpsusta ventilatsiooninõudeid, nõuab see hoiukappide testimist vastavalt standardile EN14470-1 (sh ventilatsioonisüsteemid).

UL1275 näeb ette ainult, et hoiukapid peavad olema varustatud ventilatsiooniliidestega.

Vastavalt Austraalia standardile AS/NZS 2243.10 ei ole ventilatsioon üldjuhul vajalik, välja arvatud juhul, kui see on vajalik riskide ohjamiseks. Kui riskide ohjamiseks kasutatakse ventilatsiooni (nt lenduvate ainete, väga mürgiste või söövitavate ainete puhul), tuleb see juhtida ohutusse välispaika. Õhukanalil peab olema sama tulepüsivus kui hoiukapil. Lisaks peab iga hoiukapp olema eraldi ventileeritud, et vältida blokeerumist ja tule levikut.

Kokkuvõttes sätestavad Euroopa standard EN14470-1 ja Austraalia standard AS/NZS 2243.10 selgelt (või teatud tingimustel) ventilatsioonisüsteemi vajaduse, mis kontrollib kemikaalide lekke ohtu hoiukappides. NFPA 30 sätestab tulekahju ennetamise seisukohast, et ventilatsioon ei ole lubatud. Üks selliste erinevuste peamine põhjus on hind. Kui täidetud on nii ventilatsiooni- kui tulekaitsenõuded, on sellised tulekindlad kapid tavaliselt kallid. Kui vaadata asja riskikontrolli vaatenurgast, siis esimene õnnetusjuhtum näitab, et kui hoiukapil on tõhus ventilatsioonisüsteem, võib see ära hoida tuleohtlike vedelike hoiukappide süttimise ja plahvatuse. Seetõttu usun isiklikult, et ventilatsioonivajadus peaks põhinema riskide hindamisel, näiteks tuleohtlike vedelike ja väga lenduvate toksiliste/söövitavate ainete jaoks tõhusate ventilatsioonisüsteemide varustamine ning nende juhtimine oluliste kontrollimeetmetena. 

Levinud probleemid hoiukappide kasutamisel. Kuna Hiinas kehtivad nõuded ühendada hoiukapid heitgaaside puhastussüsteemidega, on paljude ettevõtete laborihoidlate ventilatsioonisüsteemid ühendatud selliste seadmetega nagu aktiivsöe adsorptsioon või lenduvate orgaaniliste ühendite töötlemiseks mõeldud pihustustornid. Kuid samal ajal toob see kaasa ka järgmised tüüpilised riskid.

·Mitmed laokappide õhukanalid on ühendatud magistraaltoruga ja sisenevad heitgaaside puhastussüsteemi, kuid ei ole arvestatud tagasipõlemise ja vastastikuse ühendamise ohtu.

·Suurem osa õhukanalitest on valmistatud mittemetallilistest materjalidest (näiteks PP-torud), mille tulemuseks on ebapiisav tulekindlus ja tekib staatilise elektri oht.

·Kuigi ventilatsioonisüsteem on olemas, on ventilatsioonisüsteemi efektiivsus halb ja avamisel on endiselt tugev lõhn. Ventilatsioonisüsteemi projekt ja arvutus pole hästi tehtud.

·Säilitamine ei ole standardiseeritud ja kemikaalide kokkusobimatust pole arvesse võetud.

Tehke kokkuvõte

1. Kemikaalihoidlate haldamiseks on vaja süstemaatilist strateegiat, mis arvestab nii heitgaaside töötlemist kui ka uusi tekkida võivaid ohutusriske.

2. Kergestisüttivaid vedelikke hoidvad hoiukapid tuleks võimalikult suurel määral maandada staatilisele elektrile, samas kui muud tüüpi hoiukapid ei pruugi riskiperspektiivist staatilise elektri maandamist arvesse võtta.

3. Väga lenduvate toksiliste ja söövitavate ainete puhul on riskikontrolli meetmena soovitatav kasutada ventilatsioonisüsteemi, et vältida plahvatusohtliku keskkonna teket ja personali kokkupuute riske pärast leket.

4. Soovitatav on läbi viia ventilatsioonisüsteemi vastav süstemaatiline projekteerimine, sealhulgas ventilaatorite valik ja õhuhulga arvutamine.

5. Pärast ventilatsioonisüsteemi lisamist hoiukappi on vajalik süstemaatiline riskihindamine, et tuvastada asjakohased ohud ja kontrollida võimalikke uusi riske.